Pakutakse välja kaks uut tehnoloogilist skeemi mittekontsentreeritud lämmastikhappe tootmisüksuse jaoks, mille päevane tootmisvõimsus on 1320 tonni HNO3 monohüdraati. Mõlemal variandil on sama tootmisvõimsus ja need põhinevad kodumaise tootmise seadmete kasutamisel, välja arvatud kompleksmasina agregaadid (KMA).
Esimene variant hõlmab lämmastikhappe tootmist nn "energiatehnoloogilise" skeemi järgi, kasutades maagaasi, mida on rakendatud 120 tuhande tonnise aastase tootmisvõimsusega (UKL-7) ja suurvõimsusega 360-380 tuhande tonnise aastase tootmisvõimsusega seadmetes (AK-72).
Teine variant hõlmab lämmastikhappe tootmist tehnoloogilise skeemi järgi ilma maagaasi kasutamiseta. Seda tehnoloogiat kasutavad enamik suurvõimsusega seadmeid Euroopas ja teistes maailma riikides. Nendes seadmetes saadakse õhu ja lämmastikoksiidi gaaside kokkusurumiseks vajalik energia ainult lämmastikoksiidgaasi soojuse taaskasutamisel, see tähendab tehnoloogilise protsessi enda soojuse baasil. Variandid erinevad tootmise tehnoloogiliste skeemide poolest ja sellest tulenevad erinevused mitme seadme, sealhulgas KMA ja soojusvahetusseadmete osas, mis on vajalikud kuuma lämmastikoksiidgaasi soojuse taaskasutamiseks, mis tekib ammoniaagi konverteerimisel. Leiutis lahendab ülesande vähendada oluliselt kokkusurutava õhu saamist vajaliku rõhuni tänu õhujahuti, tsentrifugaalkompressori ja mitmeastmelise reduktori väljajätmisele.
Selle leiutise eelised on:
• Lämmastikhappe tootmisüksuse lihtsustamine;
• Kapitaliinvesteeringute vähendamine;
• Seadmete töökindluse suurendamine;
• Jahutusvee tarbimise vähendamine ja sellest tulenevalt veekasutustsükli optimeerimine;
• Kütuse erikulu vähendamine.